Head lugejad! Imeline suvi on ametlikult läbi. 23. septembril kell 6.09 algas astronoomiline sügis ning looduses jagub märke sügise algusest juba küllaga. Postimees.ee kutsub teid sügise algushetki teistega jagama. Kui täheldad looduses linnuparve, värvikirevat puud, põneva kujuga sügisvilja vms, saada pilt aadressile loodusfoto@postimees.ee. Huvitavamad pildid avaldame Postimees.ee’s.
Vabaõhumuuseumi rahvakalendri järgi jälgisid inimesed sügisesel pööripäeval väga hoolikalt loodust. Selle abil võis ette aimata, millised ilmad tulemas. Kõige rohkem kõneles tuule suund: kui tuul põhjast puhus, tuli külm sügis. Läänetuul ennustas pikka ja sooja sügist. Ka aitas tuulesuund teada saada, kuidas kevadise kalasaagiga lood on.
Sügist ilma ennustas ka 21. septembril olnud sügisene Madisepäev. Otepää kandis arvati, et kui madisepäeval sajab, on tulemas väga kuri vihmane sügis. See päev, nagu mitmed teisedki septembrikuised pühad, tähistas loomade talveuneks valmistumise algust: kadusid kärbsed, sääsed ja maod.
Vanarahva jaoks lõppes jüripäevaga alanud suvepoolaasta aga mihklipäevaga, mis on 29. septembril. Sel päeval tapeti lammas ja öeldi «Igal oinal oma mihklipäev». Pruuliti õlut ja toidulaud oli rikkalik, kirjutab Eesti Rahva Muuseum.
Lõikuspüha ja välistööde lõpu kõrval pühitseti ka suvilistega lepingute lõpetamist. Käidi kõrtsis ja mihklilaadal ning karjased tegid koos mihklituld.
Tartu- ja Võrumaal ajasid nad valget oinast või kitse kolm korda ümber kivi, et lumi rutem maha tuleks. Karja koju tulles vaadati, kas loomadel on kõrsi suus - see tähendas talvist toidupuudust.
Usuti, et mihklipäevast on hundil luba loomi murda, ega jäetud loomi ööseks välja. Kuuvalge ja päikesepaiste tähendasid, et loomasöödast puudust ei tule. Pärast mihklipäeva elustus taas küla seltskondlik elu, mis oli jaanipäevajärgsel kibedal tööajal soiku jäänud. Algas pulmapidude kõrghooaeg, mis kestis jaanuari alguseni.
Varsti pärast mihklipäeva algab hingedeaeg, mil surnud esivanemate hinged kodus käivad. Täpseid ajalisi piire hingedeajal vanasti ei olnud. Levinuim määratlus oli, et hingedeaeg on enne mardipäeva.
Hingedepäev (2. november) on katoliku kiriku poolt kehtestatud surnute mälestamise päev ning meil hilisema levikuga. Arvati, et hingedeajal on udu ja tuulevaikus. Kui oli tuuline, siis arvati, et hinged ei saa rahu. Kehtis vaikusenõue.
Usuti, et õhtusel ajal külastavad kodusid esivanemate hinged. Neile köeti saun ja valmistati paremaid toite, mis pandi sauna või mujale kõrvalisse kohta. Kui leiti, et toitu on söödud, usuti, et hinged jäid pakutuga rahule ja majapidamist saadab õnn. Hingedeaja sula või külma järgi ennustati ilma ja saake.
Hingedeaja lõpetas 10. novembril mardipäev. See päev tähistas nii majandusaasta lõppu kui talve algust. Linad pidid olema ropsitud, algas lambaniitmine. Pruuliti õlut, tehti vorste - mardimauku. Mardihane söömise komme levis alles 20. sajandil. Mardipäev oli rohkem meestepüha, käidi kõrtsis. Mitmel pool peeti mardilaata. Teiste rahvastega võrreldes on eestlaste mardipäev eriline mardisandiks käimise tõttu. Mardisandid olid maskeeritud külanoored, kes mardipäeva eelõhtul perest perre käisid ande kogumas. Mardid olid meesterahvad, karvased, mustad ja koledad. Sageli kujutasid nad perekonda, juhiks oli mardiisa.
Eestlastel on kadripäev (25. november), Püha Katariina mälestuspäev, traditsioonirikkam kui teistel rahvastel kadrisandikombe tõttu. Kadripäeva peeti naiste pühaks ja ka kadrisandiks käisid naised. Nende riietus oli valge ning puhas. Kadrid laulsid, tantsisid ja helistasid kellukesi. Küsiti ande ning õnnistati pererahvast.