Sügisõhtud sookurgi jälgides

Kui peaksin valima kõige südamelähedasema kevadise loodushääle, jääksin tõenäoliselt hätta. On see lõokeste läbi päeva kestev lõõritamine, laululuikede kontserdid lumest sulavatel põldudel või tedrekukkede kudrutused varahommikuses rabas? Need helid on minu jaoks kõik ühtviisi tähtsad. Kui peaksin aga valima sügishääle, vastaksin kindlalt ja veendunult – need on kogunevate sookurgede kurblikud kruuksed.

Kevadel märkamatult, paaride või väikeste salkadena saabunud suursugused linnud hakkasid juba augustis suuremaid parvi moodustama. Alguses kogunesid veel mittepesitsevad paariaastased noorlinnud. Aegamööda liitusid nendega ka ümbruskonnas pesitsenud paarid ühes oma samasuviste järglastega.

Septembriks sai sookurgede kogunemine aga uued mõõtmed. Kui karged põhjatuuled ilma jahedamaks muutsid ning ennetavalt talve tulekust teada andsid, jõudsid siia ka Soomes pesitsenud linnud. Nii koondus neid parimatel päevadel Läänemaale – Matsalu ja Haapsalu lahe äärde – üle 30 000.

Sookurgede sügispäevad möödusid põldudel. Siin jälgisin ma linde vaatetoru abil
eemalt. Eeskätt lootuses leida mõnd rõngastatud lindu. Mõlemas jalas kandsid nad kolmest värvist koosnevat rõngast – vasakus riiki ja paremas jalas lindu eristada võimaldav värvikombinatsioon. Nii sattus vaatlustoru ette sageli ka vanu tuttavaid, keda olin mõnel suvisel varahommikul verdimevaid sääski taludes põõsas passinud.

Kiirete sammudega oli veel lennuvõimeta poegi võimalik rõngastamiseks kinni püüda.
Peamiselt leidis kurgi rohkem viljapõldudel, kus vilja­koristuse järel pudenenust jätkus külluslikuks toidulauaks ka sookurgedele. Siin kogusid nad energiavarusid, mis oli rände jätkamiseks ülioluline. Edasi tuli puhkepausita lennata tuhatkond kilomeetrit. Seal oli neid ootamas Hortobagy märg­ala Ungaris, kust mõnenädalase puhkuse järel taas edasi rännati.

Kui päike madalamale vajus, hakkasid sookured vähehaaval lendu tõusma. Seekord polnud põhjuseks lähedalt möödunud põllutöömasin ega mõni ringihulkuv külakoer. Lühikese sügispäeva lõppemisest märku andev päikeseloojang oli sookurgedele tähenduslik. Ööpimedat ei tihanud linnud siin vastu võtta. Küllap oli seal metsas peidus neid, kes ööpimeduses vaikselt lindude kõrvale oleks hiilinud ja mõne magava sookure ära napsanud.

Nii hakkasid sookured väikeste salkadena lahe suunas siirduma. Siin ümbritses neid vesi. Jalgupidi madalas merevees puhates oldi rebaste ja teiste suuremate kiskjate eest kaitstud. Vaikselt linnutornis oodates võisin vaadelda nende suursugust ööbimislendu.

Juba siis, kui päikeseloojanguni oli jäänud ligi kolm tundi, hakkasid esimesed sookured lahe äärde ilmuma. Mida madalamale vajus päike, seda suuremaks muutusid ülelendajate parved. Vahel möödusid nad minust imelähedalt. Kui nad üle minu pea lendasid, võisin vabalt kuulda nende tiivalööke.

Siin käin septembriõhtutel nende lakkamatuid kruukseid kuulamas. Need kruuksed on ühtaegu nii veidi nukraks tegevad kui ka ilusad. Just nagu sügise tulek isegi, mis muudab meid kurvaks järjekordse suve lõppemise tõttu, aga pakub samas silmailu lehtede värvidemängu kaudu.

Kuigi on pimedaks läinud, ei tahaks ma siit mere äärest veel lahkuda. Ehkki mu silmad ei seleta ööpimeduses enam ainsatki lindu ning külm sügis­tuul teeb tornis olemise jahedaks, ei taha ma siit ära minna. Kõrvu kostev kontsert on niivõrd võimas. Ma tahaksin siin hommikuni olla, et need suursugused linnud päikesetõusu aegu jälle teele saata.

Varahommikul, kui päike on vaevu üle horisondi jõudnud, tõuseb kogu ööbimisseltsing ühekorraga lendu. Tuhandetest tiivapaaridest koosnevad seltsingud suunduvad eri suunas järjekordset einelauda otsima.

Ühel oktoobrikuu varahommikul nad enam põldudele ei lenda. Ma vaatan, kuidas nad üle Matsalu lahe lõuna suunas liiguvad. Looduskalender on halastamatult oma päevi tiksunud. Ma tunnen, et täna nad lähevadki. Ma vaatan märkamatult minuteid mööda lastes neile järele. Suurtest lindudest on hallis sügistaevas saanud vaevumärgatavad täpid. Kuni kaovad needki. Midagi suurt on looduses lõppenud ja midagi uut algamas.