Ligi 70 protsenti Faktum-Ariko uuringule vastanud inimestest peab hiite ja teiste looduslike pühapaikade kaitsmist tähtsaks, kuid keskmisest veidi väiksem oli see osakaal ateistide seas.
Enamik inimesi peab looduslike pühapaikade kaitsmist tähtsaks
1. november 2011, 16:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Märtsis tehtud uuringu järgi, mille käigus küsitleti 1022 inimest, peab hiite ja teiste looduslike pühapaikade kaitsmist tähtsaks või väga tähtsaks 70 protsenti vastanutest. Kusjuures teiste seast hakkab silma Tartumaa, kus see näitaja oli koguni 85 protsenti.
«Seni me ei teadnud, kuidas eestlased üldiselt pühapaikadesse suhtuvad. See on rõõmustav ja ootamatu tulemus just seetõttu, et pühapaikadega seotud teave ei ole avalikult palju inimesteni jõudnud,» sõnas Tartu Ülikooli looduslike pühapaikade keskuse juhataja Ahto Kaasik. «Näeme, et pühapaikade hoidmine ei ole ainult ühe ühiskonnarühma või -kihi erihuvi, vaid tegelikult ühiskondlik kokkulepe.»
Looduslikud pühapaigad on näiteks hiied, pühad puud, kivid, veed, matusetavadega seotud ristipuud ja -metsad ja muud pühad paigad – kohad, millel on rahvale eriline vaimne tähendus.
«Eelnevate kümnendite ja sajandite jooksul on suurem osa meie pühapaikadest tõsiselt kahjustatud,» lausus Kaasik. «Sajandeid Eestit okupeerinud võimud on näinud oma eesmärgina nende paikade leidmise ja hävitamise või rüvetamise, et selle läbi suruda alla meie põlisrahva vaimu.»
«Nõukogude ajal olid omad hädad. Ateism ja võimetus vaimseid ja usulisi väärtusi tunnistada ja nendega arvestada. Seetõttu sattusid paljud pühapaigad maaparandusobjektideks,» lisas Kaasik.
Üldiselt tuli uuringust välja, et pühapaikade kaitsmine ei ole usuline, vaid pigem üldisem teema. Siiski pidasid nende kaitsmise vajalikkust mõnevõrra vähemtähtsamaks ateistid. Ligi 60 protsenti neist pidas seda tähtsaks või väga tähtsaks.
Täna esitleti keskkonnaministeeriumis raamatut «Looduslikud pühapaigad: juhend kaitseala valitsejatele».
«Need suunised on mõeldud erinevatele sihtrühmadele,» ütles Kaasik. «Otsene sihtrühm on keskkonnaametnikud, kes pühapaikasid haldavad, sealt edasi omavalitsuste planeeringute ja arendustöötajad.»
Kaasik lisas, et suur hulk suuniseid on suunatud seadusandjale.
«Seni meie seadused ei tunne looduslikku pühapaika,» ütles Kaasik. «See on koht, kus ministeeriumidel ja riigikogul on võimu ja võimalust järgida neid suuniseid, et viia pühapaikade mõiste ja täpsemad regulatsioonid sisse näiteks looduskaitseseadusesse.»