Rebaste arvukus soodustab tõve levikut

«Rebaste ja kährikute arvukus on suurenenud ja tihedamates populatsioonides levivad ka parasiidid rohkem kui hõredates,» lausus metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse ulukiseireosakonna juhataja Peep Männil.

Kärntõve näol on tegemist looma kokkupuutel leviva lestaga, mis poeb looma naha sisse, nõrgestab tema immuunsussüsteemi ning võib kaasa tuua piinarikka surma. Statistikat kärntõve leviku kohta siiski pole ning andmed põhinevad jahimeeste tähelepanekutel.

Männili sõnul on mõnes piirkonnas kütitud loomadest haiged koguni pooled. Ta pidas rebaste ja kährikute arvukuse tõusu üheks põhjuseks marutaudivaktsiine, mida alates 2006. aastast üle Eesti laiali pillutakse. «Ka mujal riikides on täheldatud, et just pärast marutaudi vastu vaktsineerimist on kärntõbi laialt levinud,» lausus Männil.

Inimesi ei ohusta

Rebased pole linnades enam juhuslikud külalised, vaid on nii mõnestki asulast endale püsiva elupaiga leidnud. Seetõttu ei puuduta kärntõbi üksnes metsloomi.

Tartu Ülikooli zooloogia õppetooli lektori Harri Valdmanni sõnul võib kärntõbi levida ka koduloomadele ja inimestele ning tema sõnul on Eestis ka koerte nakkusi ette tulnud.

«Kõigepealt läheb nakatunud koht punaseks ja karvad langevad välja,» kirjeldas Valdmann haiguse tundemärke. Inimesel ja koduloomadel on see ravitav ning inimesele ei tee ta suurt peale punetuse midagi, kuid võib siiski tekitada sügelisi. Koduloom tuleks viia veterinaari juurde.

Nakatunud metsloomade päästmiseks pole Männili sõnul suurt midagi teha ning kui inimene peaks kärntõves rebast märkama, pole sellest vaja teada anda.

«Ma arvan, et talve alguses olid peaaegu pooled kährikud kärntõvega nakatunud, kui inimesed helistama hakkaksid, siis ega midagi peale pole hakata,» lisas Männil. Pealegi võivad tänaseks neist paljud juba manala teele läinud olla.

Kaitsevõime kaob

Männili sõnul nakatuvad enim noored isendid. «See viib arvukuse alla, aga populatsioonile ta suurt ohtu ei kujuta,» lausus ta. «Kui populatsioon on madalam, siis väheneb ka kärntõve levik.»

Männil lisas, et pole teada, kui suur protsent haigusjuhtudest Eesti oludes lõpeb looma surmaga. «Üks Inglismaal tehtud uuring näitas, et sada protsenti nakatunud rebastest ka surid,» rääkis ta.

Põhjuseks olid muudest haigustest põhjustatud tüsistused, kuna kärntõbi ise ei tapa, vaid muudab organismi kaitsevõime nõrgaks. Ka hõredaks jäänud kasukas võib kaasa tuua looma surnuks külmumise.

Valdmann ei jaganud arvamust, et kärntõbe oleks rohkem kui varem, kuna selle kohta pole andmeid. «Ma arvan, et see käib lainetena nagu kõik looduses,» lausus ta.

Kärntõbi

•    Kärntõve tekitavad lestad, haigus levib loomade kokkupuutel.
•    Selle tagajärjel loomade karv pulstub ja hõreneb, hiljem muutub nahk paljaks ning kattub veritsevate ja mädaste villidega. Ägeda nakkuse korral langeb välja kogu karvkate.
•    Tavaliselt hukkuvad loomad 3–4 kuu jooksul külma või nälja tõttu. Nagu marutaudi puhulgi levib nakkus peamiselt loomade rohkuse korral, kui loomadevahelisi kokkupuuteid on palju.
• Urukoerad võivad nakatuda ise ja lestad ka teistele koduloomadele edasi kanda. Lestad võivad levida inimestelegi ja tekitada neil sügelisi.
Allikas: Epp Moks, Harri Valdmann, Eesti Jahimees, 2003