Ööl vastu tänast võisid Tartust Põlva poole teel olijad näha öötaevas hääletult sähvimas põuavälkusid.

Tartu Ülikooli füüsika instituudi atmosfäärifüüsika labori juhataja professor Rein Rõõm selgitas, et kui öötaevas on näha hästi lühikesed ja hääletud sähvatused ning laotuse lööb silmapiiri lähedal korraks valgeks, siis on kõige tõenäolisemalt tegemist tavalise põuavälguga.

«Ega rohkem niiviisi ei oska öelda. Samasuguseid sähvatusi võivad anda ka kauged elektrikeevitused, kuid tavaliselt suvel see ei paista nii kaugele. Selleks oleks sügisöid vaja. Kunagi kui venelased lasid oma rakette välja, ka siis oli tavarannal igasugu imelikud asjad nähtaval,» rääkis Rõõm.

Põuavälgud on tavaliselt allpool tropopausi – allpool kümmet kilomeetrit.

Põuavälk toimib tema sõnul sama mehhanismiga kui tavaline välk, mil kõrgemas atmosfääris kogunevad ühte kohta positiivsed laengud ja teise kohta negatiivsed. «Nagu kassi silitamisel, ainult liikuvad veeosakesed on tavaliselt need, mis hõõruvad vastu õhku ja võtavad laengud kaasa.»

Suvistest taevastest vaatemängudest tõi Rõõm veel esile helkivad ööpilved. Suvetaevas tulevad nad kõige puhtamal kujul välja, kuna alumine atmosfäär on siis täiesti valgustamata ja loojunud päike on veel üsna silmapiiri taga ja valgustab ülemist atmosfääri. Helkivad ööpilved paiknevad tegelikult umbes 85 kilomeetri kõrgusel, kus on juba praktiliselt kosmiline vaakum. Sellest veidi maad kõrgemal hakkavad virmalised.

«Tegemist on väikestest jääosakestest koosnevate pilvedega, mis väga intensiivselt hajutavad valgust ja tumeda taeva taustal helendavad ilusasti ja ebamaiselt. Kui arvestada, et seal kõrgel ei tohiks ükski pilv enam üleval rippuda, on nad ometi olemas ja kole kenad vaadata,» märkis Rõõm.

Mesosfääri pilved on professori sõnul ainult üks variant, tegelikult on troposfäärist kõrgemale jäävad pilvi terve rida. Neid nimetatakse arktilisteks stratosfääri ja mesosfääri pilvedeks. «Nad on jälgitavad isegi alates 20st kilomeetrist ja siis tuntakse neid rohkem pärlmutterpilvede nime all, sest neil on pigem roosakas värvus. Need on levinud ja olemas, kuid neid ei näe hästi, sest meie tingimustes on nad halvasti jälgitavad. Kuid helkivad ööpilved on valgetel suveöödel jälgitavad,» rääkis Rõõm.

Tema sõnul on viimasel ajal täheldatud ka põavälgust huvitavamaid nähtusi – näiteks spraite. Need on samuti elektrilist päritolu stratosfääri helendused. Neid aga tavaliselt valgel suveööl ei näe. «See on viimase aja avastus, kõige rohkem 10-15 aastat teatakse neist. Nemad on pikemaajalised – umbes nagu virmalised. Aga selgelt teistsuguse vertikaalse struktuuriga. Nad võivad olla sambad ja paknevad atmosfääris umbes 35-40 kilomeetri kõrgusel,» rääkis Rõõm.