Peipsi lähistel elava Mare Hindi korjatud mustikas külmutatakse ja sorteeritakse, seejärel sõidab see Eestist minema ja sugugi mitte mõne moosikeetja, vaid hoopis mustikaga hookuspookusi tegeva ravimifirma lattu.
 

Mustikas leiduvad ained on teinud sellest tõelise nüüdisaja imemarja, mida kasutatakse lisaks silmahaiguste profülaktikale veel mitme muu tõve vältimiseks. Muu hulgas pidurdavat mustikas vananemist. Sestap on mustikad farmaatsiatööstuses populaarsed.

Kõigist metsamarjadest, mida üks Eesti suurimaid marjade töötlejaid ja eksportööre AS Saarek kokku ostab, tuleb vaid viis kuni seitse protsenti siit metsadest. Pärast töötlemist läheb kõik ekspordiks.

Ettevõtte juhataja Raul Ketsi sõnul ei teki Eesti metsamarjade puhul ilmselt kunagi ohtu, et kokkuostjate huvi otsa saab. «Kui Rootsis ja Ukrainas tekib aeg-ajalt ületootmine, siis Eestis ei ole sellist olukorda metsamarja osas olnud, ei ole praegu ega teki ka.»

Eriti hea Eesti  mari

Eestist puudujäävad 93–95 protsenti mustikatest ostab Saarek Lätist ja Rootsist ning vajadusel ka Venemaalt ja Valgevenest. Rootsis korjavad marju muide tailased, kes on Ketsi sõnul uskumatult nobedad.

«Tai korjaja suudab korjata päevas 100–150 kilo, olen näinud paberitel, et rekord oli isegi 250 kilo päevas,» rääkis ta.Eestis suudab väga hea korilane Ketsi teada korjata 100 kilo päevas, mis tähendab 30-kroonise kilohinna puhul 3000-kroonist teenistust.

Ketsi andmetel jõuab Eesti metsade mustikasaagist lõpuks kokkuostjani heal juhul kümmekond protsenti. «Ei ole väga palju loodusressursse, mis taastuvad, aga mari tuleb ju igal aastal,» ütleb ta.

Kuna 70 protsenti eksporti minevatest mustikatest läheb ravimitööstusele, on eriti oluline marja päritolu. «Oleme võimelised ütlema kliendile, mis päeval ja kust on mari korjatud,» lisab Kets.

«Ja teatud klientide jaoks on see väga oluline info, sest Eesti marjal on väga madal radioaktiivsuse sisaldus. Osa kliente on  selles küsimuses väga sensitiivsed.» Mullu läks kodumaist mustikat Saarekist Šveitsi, Prantsusmaale ja Hiinasse.

Nii palju kui võimalik

Ketsi üllatab, et praeguse suure tööpuuduse ajal on endiselt vähe inimesi, kes soovivad marjakorjamisega lisaraha teenida. «Ma pakun, et sõltuvalt inimese tahtmisest võiks hooajal korjata 300–1000 krooni eest marju päevas,» ütleb ta.

«Olen kuulnud peredest Lõuna-Eestis, kes on teeninud suveperioodiga 35 000 või isegi kuni 60 000 krooni.» Mustikakilo 25–30-kroonine kokkuostuhind pole tema hinnangul ju sugugi kehv.

Kets ütleb, et metsamarjade korjamine on küll raske ja vaid hooajaline töö, aga see kaks kuud on siiski parem kui mitte midagi. Marjakorjamine on muide heaks sissetulekuallikaks ka küla napsivendadele, kes sellega endal pensionipäevade vahel hinge hoiavad.

See, kuidas Saarek marju töötleb, kõlab tavainimese jaoks nagu ulme – kogu töötlemist juhib elektroonika ja protsessi lõpus on kaks töötajat, kes kontrollivad, kas tehnika teeb oma tööd korrektselt.  Need seadmed sorteerivad marju ükshaaval kuju, suuruse ja värvi järgi ning viskavad praaki kõik, mis vähegi ei vasta standardile.

Eesti moosi- ja supitootja Salvesti juhi Veljo Ipitsa väitel ostab ettevõte kodumaiseid marju nii palju kui võimalik. «Püüame saada siit peaaegu kõik, mis saada on. Erandiks on võib-olla murakas,» räägib ta.

Kokkuostjad kinnitavad aga vestlustes Postimehele, et Eesti toiduainetöösturite väiteid kodumaiste metsamarjade ostmisest ei maksa üleliia tõsiselt võtta – nemad ostavad sealt, kust saab suure koguse ja odavalt.

Aga mida arvab tänavusest saagist loo peategelane – Peipsi lähistel elav Mare Hint? «Marjad on väga viletsad ja neid on väga-väga vähe,» räägib ta.

Hint müüb mustikad 30-kroonise kilohinnaga kokkuostjale, kes sõidab talle otse hoovi. «Ka nemad ütlevad, et üleüldse on kehv saak.»

Hint tunnistab, et mustikad on tema jaoks oluline suvine teenistus. «Praegu korjan marju vähemalt saja krooni eest päevas,» räägib ta. «Heal aastal olen korjanud ka 12 kilo päevas (üle 300 krooni – toim) ja mina ei korja marjakombainiga, vaid ikka käsitsi. Kombain rikub marju.»