Kuigi jahimehed on Saaremaa metsades alates 2003. aastast mitmel korral märganud Eestis üliharuldast kaljukassi ehk ahmi, ei pea spetsialistid kiskja saarele jõudmist kuigi tõenäoliseks.
Saaremaa ahm tekitab asjatundjates skepsist
11. detsember 2008, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esimesed andmed ahmist Saaremaal pärinevad viie aasta tagant. «Jahimeeste kirjeldus on ühtne ning arvatavasti on tegemist ühe isendiga,» ütles Saaremaa keskkonnateenistuse jahinduse ja kalanduse peaspetsialist Jaan Ärmus.
Ärmuse väitel on saarel leitud metskitsi, mis on murtud ahmile iseloomulikul viisil. Kitsed on ilma peata, kintsud lõhki rebitud ja küüniste jäljed sees. Nimelt võtab ahm saaklooma pea ja sööb seda kuskil kõrgemal, näiteks puu otsas.
Kui esimesed andmed uluki kohtamisest pärinevad Sõrve poolsaarelt, siis praeguseks on arvatav kiskja Saaremaale tiiru peale teinud. Esimest korda märkas jahimees tulnukat jahikantslist. Pärast lasku pääses elukas põgenema, seega peaks ta olema ühest jalast haavatud. Teine kord nähti 2007. aasta talvel ahmi jälgi.
Sel aastal nägi jahimees ahmi 4–5 meetri kauguselt ning viimati kohati looma Laidevahe looduskaitsealal. Kõigil kordadel tuvastati ahm kirjelduse ja foto järgi. Vettpidavaid tõestusmaterjale aga pole.
Ärmus pakkus, et loom tuli saarele 2002/2003. aasta talvel üle jää. Kuna 2000. aastal nähti ahmi Lätis Kuramaal, siis võib olla tegu sama isendiga.
«Ahmi Saaremaale jõudmine on äärmiselt ebatõenäoline,» lausus Tallinna loomaaia direktor Mati Kaal. Tema sõnul pole ahmile iseloomulikult murtud metsloomad piisav tõestus, sest nii võis teha ka mõni teine elukas. Kaalu sõnul juhtub ahm Mandri-Eestisse keskmiselt iga seitsme aasta tagant. Kõige sagedamini on neid nähtud Alutagusel.
Metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse juhataja Peep Männil oli aga veel skeptilisem, kuna lähim ahmi levila jääb tema sõnul Eestist viiesaja kilomeetri kaugusele kirdesse. Ta ütles, et enamik nähtud ahmidest, kui mitte kõik, on tegelikult muud loomad, sest ahme võib segamini ajada koerte, mäkrade või kährikutega.
Mõnikümmend aastat tagasi oli ahm levinud ka Eestis ja Lätis, aga vahepealse ajaga on levila piir kõvasti põhja poole liikunud. Inimestele ahm ohtlik pole, vaid hoiab neist pigem eemale.