Nahkhiirte elupaigad on jäänud kaitseta

Madis Filippov
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põhja-nahkhiir talvitumas koopa laes. Karvad on kattunud jäätunud veepiiskadega, sest talvituskoht on koopaava lähedal.
Põhja-nahkhiir talvitumas koopa laes. Karvad on kattunud jäätunud veepiiskadega, sest talvituskoht on koopaava lähedal. Foto: Matti Masing

Raied mõisaparkides ja parkmetsades ohustavad Eesti nahkhiiri, ent sugugi kergem pole nende elu ka talvituspaikades.


Nahkhiirte uurija Matti Masing on kümne aasta jooksul uurinud 71 mõisaparki ja parkmetsa, neist vaid 40 seis on nahkhiirte elupaigaks rahuldav. «Jämedalt võib öelda, et uuritust poolte seisukord on hea,» lausus Masing.



Lõplikku järeldust neist arvudest küll teha ei saa, sest Eestis on ligi 1500 mõisa-, linnuse- ja lossiparki, kuid suurem osa neist on läbi uurimata. Nahkhiirte populatsioonide peamiseks hävitajaks on vanade puude mahavõtmine. Nimelt on puuõõnsused neile varjupaigaks ning vana puistu toitumiskohaks.



Elupaigad kadusid


«Näiteks on Mõnistes, kus veel viis aastat tagasi oli tihe park, praeguseks järele jäänud väga vähe puid,» rääkis Masing. «See avaldas mõju – kui varem oli seal sadu nahkhiiri, siis nüüd vaid üksikud.»



Samamoodi on puid maha võetud Sangaste mõisapargis, Kuressaare linnusepargis ja mujal. «On palju parke, mida ma pole jõudnud veel uurida, kuid mis tõenäoliselt on muutunud nahkhiirte suvekolooniatele kõlbmatuks,» lisas Masing.



Mõisaparkidesse ajas nahkhiired inimene ning sealt edasi pole neil kuhugi minna.



«Möödunud sajandi jooksul hävisid metsaraiumise tulemusel põlismetsad peaaegu täielikult,» seletas Masing. «Seetõttu nahkhiirte arvukus langes ja need, kes ellu jäid, otsisid uusi elupaiku.» Nii nad mõisapargid leidsidki.



Samamoodi on ohustatud nahkhiirte talvituskohad. Tavalised talvitujad on meil põhja-nahkhiir ja pruun-suurkõrv, keda võib leida erinevatest maa-alustest talvituspaikadest alates suurtest koobastest kuni väikeste talukeldriteni.



Näiteks käis Masing möödunud reedel Tallinna lähedal Peeter Suure merekindluse maa-alustes käikudes, mis 1989. aastal võeti nahkhiirte talvituspaigana kaitse alla. Tegemist on suurimate talvekolooniatega põhjapoolses Euroopas.



Ilmnes, et eelmisel talvel lukustatud raudukse kõrval oli paemüür lõhutud ja nii avanes koopasse vaba sissepääs kõigile soovijatele. Koopa ees lumel oli arvukalt värskeid jälgi. Kui veel 2006. aasta talvel loendati selles koopas 182 looma, siis tänavu vaid 117, mis on viimaste aastate miinimum.



«Nahkhiirte talvekolooniate kaitsmata jätmise tõttu on ka riiklik seire pidevalt ohus,» rääkis Masing. «Piisab, kui mingi seltskond talve jooksul ühel korral külastab järelevalveta koobast ja nahkhiirte loendusandmed pole enam normaalsed.»



Masingu sõnul on neis paikades siiani ellu viimata nahkhiirte tulemuslik kaitse, sh ekspertide 30 aasta tagused looduskaitsesoovitused. «Eesti riigil on kohustus koostada nahkhiirte kaitsekorralduskava, kuid selle kava täitmise kohustust pole kellelgi,» lausus Masing. «Niisiis on tegemist kõige puhtama bürokraatliku mänguga.»



Tööjõudu napib


Keskkonnaameti looduskaitse bioloog Ivar Ojaste nentis, et parkide uuendamiskava tellivad tihtipeale kohalikud omavalitsused, pööramata nahkhiirtele tähelepanu. «Selles valguses alustasime möödunud aastal parkide inventeerimisega,» lisas Ojaste.



Inventeerimine käib aga üksnes kaitsealustes parkides. «Kõik sõltub tööjõust ning praegu on reaalne, et suudame läbi uurida 30–40 parki aastas,» rääkis Ojaste. «Me püüame ka keskkonnaameti töötajaid koolitada, aga see pole ühe aasta teema, sest meil on ka palju muid tööülesandeid.»



Sellistel puhkudel nagu kaitsealuse talvekoloonia lõhkumine merekindluses soovitas Ojaste pöörduda keskkonnainspektsiooni poole.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles